Lusikakonkursile?

Vaatasin eelmisel laupäeval Maahommikut, kus räägiti puulusikate voolimisest ja esimesest lusikakonkursist. See poleks olnud mina, kui ma ei oleks selle peale hakanud uurima, kust saab vajalikke puutöönuge ning pidama plaani osaleda. Mis siis, et ma pole kunagi ühtegi puulusikat valmis teinud. Isegi alustanud mitte. Tegelikult nägin sellesama konkursi tutvustust juba mõne kuu eest Targu Talitas, aga kuna tollal oli niigi igasugu muid asju käsil, mõtlesin, et tegelen sellega kunagi hiljem. Kahjuks ei taibanud ajalehte nii ära panna, et selle hiljem ka üles leiaks ja suur oli rõõm, kui sellest nüüd teleris räägiti.

Paari päeva eest jõudsid noad kohale ja läksime kohe metsast parajat kaske maha võtma. Vedasime suurema osa lõigatud puust kuuri alla, vaid kolm pakku tõin edasise töötlemise jaoks keldrisse. Kuna Maahommikus näidatud saatelõigus räägiti ja näidati üsna hästi, kuidas puulusikat teha, siis ei arvanud, et selles midagi keerulist oleks. Kõigepealt lõin paku pooleks ja andsin kirvega puutükile enam-vähem lusikat meenutava kuju. Ja siit tuligi esimene õnnetus! - suutsin vasakule käele tekitada üsna arvestatava haava. Tormasin kiirelt üles, et käsi kinni siduda, sest plaastriga poleks siin midagi teha olnud ja mõtlesin, et mulle oleks vist vaja lihunikukindaid. Neid, mida metallikiududest tehakse, sest nagu näha, tavalised töökindad mind kaitsta ei suuda. 

Ega väike haav ei pannud mind siis tööd pooleli jäta. Läksin tagasi keldrisse ja kuna kirvetöö ei olnud veel päris valmis, püüdsin jätkata võimalikult ettevaatlikult. Sain end rohkem vigastamata hakkama ja sain alustada noaga voolimist. Nüüd nägin, kui hea on puud töödelda noaga, mis on selleks ette nähtud ja korralikult terav. 

Enne kuivama panekut oli viimaseks tööks vastava noaga õõnsuse uuristamine. Algul tundus see jube keeruline, aga kui veidi harjusin, sain üsna hästi hakkama. End vigastamata küll mitte, ka sellest tööriistast tuli vasakule käele haav, aga see tundus teise kõrval nii pisike, et ei hakanud isegi plaasterdama minema. Pärast küll nägin, et oleks siiski võinud, kuid midagi väga hullu ka ei olnud.

Järgmisel päeval tegin veel paar lusikat ja paar võinuga ka. Minu arvates on võinuga isegi keerulisem teha, sest see peab olema korraga nii õhuke kui ühtlane. Esimene nuga tuligi kuidagi suur ja robustne, teine juba parem.

Kokku sai valmis neli lusikat, kõik veidi erineva kuju ja mõõtmetega. Oleksin ehk rohkemgi teinud, aga lusikanoaga tekkis probleem - tundus kuidagi nüri ja kui ma üritasin seda teritada, läks olukord veelgi hullemaks. Niisiis sain viimasele lusikale õõnsuse uuristatud suure hädaga ja välja näeb see selline, nagu oleks näritud. Voolimisnuga on endiselt korras ja sellega võiks veel palju asju nikerdada, kui aega oleks.

Tegelikult on lusikate üle veel vara rõõmustada, sest need peavad kuivama ka ja ma väga-väga loodan, et need lõhki ei lähe. Iseenesest tegin kõik vist nii, nagu peab, aga iial ei või teada. Tuleb lihtsalt oodata ja loota. Kuivanud lusikatele tuleb teha lõppviimistlus  ja siis vaatan, kas ikka julgen neid kuhugi saata. Arvan siiski, et küllap ma ikka saadan, kui need just päris lõhki ei lähe. Muide, lusikakonkursil on täitsa oma Facebooki leht ka!